Vajan abi...

kohtule selgitamaks, et alljärgnev tekstijupp (minu kohtumäärusega suletud päevik-plogist) ei süüdista kedagi inimese tapmises, ei taotle kellegi surma, ega pane diagnoosi vaimuhaigusele. Päevaraamatut võtan ise märkmetena, algse ilukirjandusliku käsikirjana, millest niikuinii üks raamat kokku saab.

Paluksin teksti lugeda ja kommentaariumis arvata. Oleks mulle suureks abiks! Trükiksin vastused välja ja esitaksin kohtule lugemiseks!

Ette tänades,
Ruitlane



Hagiavalduses minu vastu olid solvamise ja au teotamise peapõhjusteks:

...Aga miks Aivar minu soojas kodus minu sooja naisega sooja teki all Aivari asju ajab, sellest ma tahangi rääkida...

Ka mina olen nö. Aivar olnud. 1997-ndal aastal sattusin sooja kodu otsinguil maalilisse Laeva alevisse, hurmavasse paneelmajja, korterisse, mis tulvil Robi-Hoodi seiklustest tuttavlikku vallatut lesknaise hõngu.

Seda Shoti viskit ja neid süldikausse ei unusta ma iialgi. Kõik oli suurem kui elu... kuni Marika rasedaks jäi ja lolliks läks... Uskusin, et lollus kaob rasedusega ühele poole saades aga ei kadunud ta ühti... Marika ajukahjustus aina süvenes, hea mitu aastat pidasin lapse pärast vastu, aga siis hakkas ühiselu tervise peale... Ei tahtnud Armandi kombel lõpetada!

...Armand, Marika endine mees ei surnud loomulikku surma. Marikalt kuulsin kui suur joodik ja naabrinaiste panija mees oli, Laeva külas ringi käies kuulsin sootuks muud - Armandist rääkisid inimesed ülivõrdes kui kohusetundlikust ja punktuaalsest töömehest... kui ma vaatasin Armandi pärandit - korralikult liigendatud tööriistakappe ja märkmehunnikuid, sain aru, et asi haiseb... see mees ei surnud loomulikku surma... Marika karjus ta surnuks. Avaldan õige pea siin ühe vana postimehe artikli, kus Marika oma mehe surnukskülmumist põhjendab... Mitmed Armandi sõbrad jätsid selle laimu pärast matustele tulemata..

Mul on Aivari pärast mure! Võimalik, et Marika tapab ta varem või hiljem ära. Pigem varem...

Ateistlik luuleõhtu EV aastapäevaks

Tartu NAK korraldab ateistliku EV juubeliõhtu
veebruar 2008
Veiko Märka:
"Eesti riigi sünnipäevapidustuste kavas on 24. veebruaril vähemalt kolm jumalateenistust luteri kirikutes. Samal ajal mitte ühtegi muude konfessioonide üritust, aga ka mitte ühtegi üritust spetsiaalselt mitteusklikele (allikas: www.eesti90.ee). Et sellele vastu seista, korraldab Tartu NAK 25. veebruaril kell 19 Tartu Kirjanduse Maja krüptis ATEISTLIKU KIRJANDUSÕHTU.
On tekkinud oht, et luterlased, keda viimase rahvaloenduse andmeil oli vaid 13,6% täiskasvanud elanikkonnast, kehtestavad psühholoogilise apartheidirežiimi mitteusklike üle. Kujutades ette, et nad on kuidagi väärikamad ja eelisõigustatumad muude elanikkonna kihtidega võrreldes, üritab nende klikk salaliku maona mässida end kõigi Eesti riigi lojaalsetele kodanikele kallite sümbolite, tähtpäevade ja aadete ümber. Et sellele vastu seista, korraldab Tartu NAK 25. veebruaril kell 19 Tartu Kirjanduse Maja krüptis ATEISTLIKU KIRJANDUSÕHTU. Meie eesmärk on näidata, et ka ateistid on täisväärtuslikud Eesti Vabariigi kodanikud, kes ei kavatse lasta oma kodumaa sünnipäeva usurpeerida ühel kitsal kildkonnal, mille ainsaks eesmärgiks on hoida võimalikult suurt osa rahvast lapsikute väljamõeldiste ja eksitavate tulevikuperspektiivide kütkes. Kui sa ei saa tulla meie üritusele, loe sel õhtul luulet kodus! Kui sulle luule ei meeldi, laula ja tantsi!Kui sa ei oska ka laulda ja tantsida, löö vähemalt trummi!Eesti Vabariigi sünnipäeva rõõm ei tohi olla äravalitud sekti eralõbu!”

eile tärkas ateism mus
panni alla katekismus!”
(Jaan Pehk)

Jaan Krossi ärasaatmine

Jaan Krossi ärasaatmine toimub 5. jaanuaril 2008.a. algusega kell 11.00 Tallinna Kaarli kirikus.

Hüvastijätuks Jaan Krossiga on Kaarli kirik avatud reedel, 4. jaanuaril kell 16.00 – 20.00. Samas on võimalik teha sissekandeidkaastunderaamatusse.

Leinatalitusest teeb otseülekande Eesti Televisioon. Pärast teenistust liigub sargaauto kirikust Harju tänavale Jaan Krossi kodumajajuurde, kus tehakse lühike peatus. Muldasängitamine toimub perekonna ringis. Perekond palub teenistusele lilli ja pärgi mitte tuua.Soovijad võivad Jaan Krossi mälestuseks süüdata küünla Eduard Vilde mälestusmärgi juurde Kirjanike Maja vastas.Eesti Kirjanike Liit ja Jaan Krossi perekond on kokku kutsunud matusetoimkonna. Lisaks perekonnaliikmetele kuuluvad sellesse MartMeri, Tõnu Kaljuste, Vabariigi Presidendi Kantselei direktor Rainer Saks, Kaarli koguduse diakon Lauri Kurvits, Indrek Tarand EestiÜliõpilaste Seltsi vilistlaskogust, Piret Saluri ja Mart Siilmann Eesti Kirjanike Liidust.

Kõiges matustesse puutuvas vastab küsimustele Piret Saluri meiliaadressil toimkond@ekl.ee ja telefonil 5077338.

JAAN KROSS 19.02.1920 - 27.12.2007

Läbipõlenud jõuluküünalde järel süütame nüüd oma kodudes leinaküünlad. Lahkunud on Jaan Kross, meie suurmees, kelle elus ja loomingus peegeldub liialdamata öeldes kogu tema rahva saatus. Ja enamgi veel. Jaan Krossi elulugu ja saavutused on loetavad igas endast lugupidavas teatmeteoses, nii meil kui mujal ja teistes keeltes. Kuid ta ise teadis meile öelda midagi muud ja enamat, kui neis tarkades raamatutes kirjas. Ta teadis meile kinnitada, et kõik inimesed on sündinud Genuas. Ta tegi seda nii veenvalt ja nii suure sisendusjõuga, et me uskusime teda. Sest kõik inimesed väärivad ju vabadust maailma avastamiseks. Jaan Krossi sõnad andsid meile sellele uljale avastusretkele asumiseks lootust ja eneseväärikust. Need sõnad viisid meid kord võidule ja aitavad igaüht, kes kuulda võtab.Jaan Krossi panust eesti kirjandusse ja eesti mõtte arengusse ei saa hinnata lühidalt ja pinnapealselt, nii paljutahkne on see ja trotslik aegade ja olude kiuste. Kalamaja ja Westholmi poiss pürgis Tartu Ülikoolis õppima juristiks, kuid temast sai hoopis luuletaja. Legendaarseks muutunud arbujate aja sillatas ta sumbunud viiekümnendate teisel poolel pärast Siberist naasmist värske nägemusega luulest ja puhus söerikastajana lõkkele intellektuaalse vabavärsi, mis juba vormilt oli protest ümbritseva tegelikkuse vastu. Tema lüürikutalenti ja romantilist loomust tunnistavad aga unustamatud värsid imelisest aasast ja lendavast saarest, milles köeb samasugune vabaduse- ja iluiha. Vahest küll olude sunnil, aga ka lugejate õnneks sai Jaan Krossist viljakas tõlkija, tänu kellele on eesti keeles olemas B. Brechti, A. Gribojedovi, P.-J. Berangeri, E. Diktoniuse, P. Eluardi, L. Carrolli, Stefan Zweigi ja paljude teiste maailmakirjandusse kuuluvate autorite teoste meisterlikud vahendused.Alates 1970. aastaist avardas Jaan Kross oma suure proosaga eesti kultuuriruumi rahvusvahelistesse mõõtmetesse. Tema romaanid, novellid ja näidendid kasvatasid meile seni ülaltpoolt lubatud ja dikteeritud ajaloo tasandikule juured ja lisasid sügavuse mõõtme.Üksteise järel said meile tuntuiks või naasesid kultuurimällu kroonik Balthasar Russow, tsaari trotslik hull Timotheus von Bock, õigusteadlane Friedrich Martens, optik Bernhardt Schmidt ja palju teisi ajaloolisi nimesid, ja nimed ei olnud pärast seda enam ainult nimed. Me mõistsime, kui rikas on meie ajalugu tegelikult ja kui väärikat hoidmist ja uurimist meie minevik meilt endilt nõuab. See oli kutse samasugusele hoolitsusele, nagu aednik kannab hoolt oma taimede eest. Nende teoste sünni järel ühtäkki oli meil olemas mees, kes samavõrd kui eesti kirjandusse, kuulus enesestmõistetavalt ka maailmakirjandusse. Kui Jaan Kross jõudis oma teostes Eesti Vabariigi loomise aega, siis aitas vanade asjade väljakaevamine ajaloo sügavusest ja pealesunnitud unustusest kaasa ka omariikluse taastamisele kaasajas. Kuid mis võiks olla üllam rahulolu allikas loojale, kui mitte tema loomingus seatud eesmärgi ja ideaalide teostumine tegelikkuses! Kirjutada oma ajale, kuid ulatuda sellest üle, rääkida oma väikesele rahvale, kuid nii, et see huvitaks ka ülejäänud suurt maailma, ja selle läbi luua oma rahvas suureks!Jaan Kross ei olnud ainult kirjanik ega ainult sõnameister. Ta oli kriitiline mõtleja, kelle sõna kostus üle keelepiiride ja küündis üle kirjanduse serva, mõjutades ühiskonda tervenisti ja igal tasandil. Tema tark ja tasakaalukas ning vajadusel ka õigustatult salvav sõna oli oodatud nii publitsistikas kui usutlustes. Võib ju väitagi, et tema ajakajalisi kirjutisi ajendas sageli poleemiline kirg või isegi raev. Kuid see oli alati terve ja haritud inimese sõnaosav ja kultiveeritud, lausa esteetiliselt nauditav ja pidevuseihast laetud raev, milles vastase põrmustamiseks olid abiks teravmeelsus ja juriidilisest haridusest pärit arutlusoskus.Sõna oli relv, ning Jaan Kross valdas imetlusväärset oskust lüüa vastast tema oma relvaga. Teisiti olnuks see totalitaarses ühiskonnas ka mõeldamatu. Kui Jaan Krossi esimene ja suurim ajalooline romaan „Kolme katku vahel” algab köielkäimise episoodiga, siis iseloomustab see tasakaalu hoidmine suurepäraselt ka tema enese loomingut. Lubatuse ja lubamatuse ning ajaloolise tõepära ja usutavuse piiril balansseerides ei hoidnud ta kunagi tagasi sulge, kui avanes võimalus rüütellikeks hoopideks isikuvabadust ja inimväärikust ahistavate piiride ja bürokraatia pihta.Austatud kirjanik Jaan Kross! Hea kolleeg ja armas Vana Jaan! Sa oled elanud pika, töise ja rikka elu, ja oled meile jätnud küllusliku pärandi. Su rikkus on olnud nii mõõtmatu, et sellest on jagunud meile kõigile. Ja just sellepärast võid Sa nüüd puhata, olgu siis vaba kodumaa mullas või pilvede taga või sinise mere ääres, kus kõik inimesed on sündinud.Sa võid puhata rahus, sest Su tööl ja aadetel on järgijaid.

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjandusmuuseum

In memoriam Jaan Kross

Täna meie hulgast lahkunud kirjanik Jaan Krossist sai klassik juba eluajal. Ta oli kõige enam, kui mitte enim loetud ja tõlgitud eestlane maailmas. Tema loomingu järgi teab muu maailm Eestit ja eestlasi.Kogu Krossi looming keskendus oma rahvale ja riigile. Ajalugu taastava ja komponeeriva loojana leidis Kross eestluse juuri sealtki, kuhu teiste pilgud varem ei ulatunud. Ta kirjutas noist asjust siis, kui see meie rahvale oli väga raskeks tehtud ning viisil, millest lugeja ometi ühemõtteliselt aru sai.1920. aastal sündinuna kuulus Kross ühtaegu kõige õnnelikuma, samas kõige traagilisema saatusega Eesti põlvkonda. Ta sündis ja kasvas üles, sai parima võimaliku hariduse iseseisvas Eesti Vabariigis, lõpetades Westholmi Gümnaasiumi ja astudes 1938. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda.Aga ta nägi ka meie iseseisvuse kaotust. Eesti aateile kindlaks jäädes, ühe ja sellesama asja eest - tegevus Eesti Rahvuskomitees - tuli Krossil kannatada nii natside kui kommunistide vangistuse ja küüditamise läbi. Mõlema kuritegeliku režiimi ühesugune käitumine pani meistri enda hiljem sageli muigama, nägema ja näitama ajaloo irooniat.Krossi looming aitas Eesti rahval säilitada iseolemise tahet, meie keelt ja kultuuri. Ta oli üks nendest, kes hoidis rahva vaimuvärskust ja seadis meid valmis kasutama võimalust Eesti iseseisvuse taastamiseks. Sõna ja mõtte jõuga tehtu eest omistas president Lennart Meri Jaan Krossile Riigivapi I klassi teenetemärgi.Rahva kirjanik on lahkunud. Need, kes temaga koos pikka teed käisid, ja need, kellele ta teed näitas, jäävad teda siira tänu ja austusega mäletama.Minu südamlik kaastunne kuulub Jaan Krossi perele ja tema lähedastele.

Toomas Hendrik Ilves
Vabariigi President

Aapo Ilves: kirjandus ahju? (08.10.07)

Millegipärast panen ma viimasel ajal tähele, et iga kord, kui ma tööd teen, saan selle eest haledalt narrida. Palga või honorariga muidugist. Tööd on kohe täitsa nõme teha, sest see ei tasu ära üldse.
Väsitab hoopis ja raiskab aega. Seda aega, mida oleks vaja selleks rõõmuks, et kas või omaenda viimatise kümne aasta värsid maailma erinevates paigus asuvatest arvutitest ja võidunud kladedest kokku koguda ning raamatuks vormistada. Mul jätkub ülbust arvata, et seda on vaja ja te tahaks seda raamatut lugeda. Aga ei saa, peab tööd tegema. Kuigi mõnikord on tore ka vingumise eest pappi saada, ongi tegelikult nõme just ajakirjanikutöö, millel on rumal komme mulle kogu aeg sülle joosta, sest korporatsioonid on aru saanud, et Ilvese tekst irriteerib ja teda on pärast mõnus honorariga kiusata.

Vabakutselise ajakirjanikuna, kel pole rubriiki-lehekülge toimetada, on ennast elatada väga nigel idee, sest see raiskab hallollust alkost-narkost oluliselt rohkem, aga kuutulemuseks on poolhaige staabeldaja kahe nädala palk miinus maksud. Kirjanikuks olemine, mis eeldab nii spetsiifilisi oskusi ja eeldusi, et neid ei saa isegi koolis õppida, on meil üleüldse hobikordne asi, sest meie reliikvia on Kangro Kalevipoeg. Ise oled süüdi, kultuurihälvik, kui ei peta ega varasta. Õpi ametnikuks, jobu! Ametnik olla on uhke ja hää, vaata ise, kui palju kultuuriametnikke meil sinusuguste loojakäkkide hoidmiseks-ohjamiseks töös on.
Kõigil oma kabinet või muidu töökohake, arvuti, sotsiaalsed garantiid, puhkus ja puhkuserahad, teevad sinu heaks palehigis mugavat tööd. Hakka samuti tööle. Kirjuta meile uus «Ruhnama». Küll siis ka palk kord koju jõuab. Võib-olla. Seni me arutame, mitu miljonit anda preemiaks sellele põmmpeale, kes eilsel võistlusel saapa teisele poole maakera viskas. Tööta, tööta!
Aga ma ju töötan! Minu tekstid on koolides-ülikoolides õppematerjalideks, lapsed laulavad neid, minu värsside kohta on ajalehed käinud nii ministri juures aru pärimas kui lastevanemate liidus kaebamas. Ma ei taha «Ruhnamat» kirjutada ega saabast visata, ma tahan teha seda kõike, mida ma olen ennegi teinud, ainult veel rohkem ja paremini. Aga... kuramuse külm on, kuigi hiljuti ületas mulle raamatukogude laenutuste eest makstava autorihüvitustasu aastasumma napilt keskmise pop-hiti nädalatulu.

Keelt ei hoia puhtana perset lakkudes, ütles Võromaa trubaduur Pulga Jaan. Kirjanik on keelehoidja ning -looja. Kui kirjanik töö eest tasu ei saa, siis ta sureb välja ja võtab selle käigus paraku keele endaga kaasa. Jutlesin ennist Kivisildnikuga, mehega, kes peaaegu ainsa häälena on olukorra tõsidusest meedias nuriseda võtnud ning korduvalt ka lahendusi pakkunud – üks tema kaunemaid ja oma lihtsuses kardetavalt ka toimivamaid ideid on kultuuriraha otse loomeliitudele suunamine, ilma ministeeriumide, ametkondade ja kultuurkapitalide vahelthaukamisteta.
Sven nentis, et Göteborgi raamatumessi Eesti paviljon – must kuup – meenutas talle kükki-matmise kirstu ning ilmselt peaks riik varsti ka seda tarbetuks luksuseks. Peatselt hakatakse kirjanikke matma ühishauda küprok­hüttide läheduses võsakalmistul. Omalt poolt lisan umbset soome-inglise segaslängi venitavad mullavedajad ning araabia keeles kärkiva töödejuhataja. Ja kirjanike asemel võib ka eestlane öelda. Kuidas te ära elate? Eks seda näegi kalmistul kõige paremini.
Tegelikult on tore, et kirjanik pole aastal 2007 enam multifunktsionaalne tegelane. Olen seisukohal, et kui kirjanik oskab ainult kirjutada, siis ta seda tegelikult ei oska, sest ta ei tea, millest jutustab. Enda elatamiseks liiga laialdaselt tõmblemine võib paraku kvaliteeti sööma hakata. Loomeliitude seadusega läks nii, nagu oleks rätsepalt tellitud kuue asemel nööbi saanud. Koos soovitusega rahuloluks. Sotsiaalseid garantiisid? Ei. Maksuerisusi – mida veel? Tööstaaži – mille eest? Kurask, makske siis töö eest!
Ma ei räägi selles kirjatükis abstraktsest kirjanikupalgast, rahast lihtsalt loomeliitu kuulumise eest. Tore oleks muidugi niisama vahtida, elada ja särada. Tegelikult ma ju ei peakski enam midagi kirjutama, ma olen ju kirjanike liidu liige, austage ja ümmardage mind surmatunnini. Ja kui keegi taipab, et mu pealt 15 aastat tagasi kirjutatud luuletus «Üks pedajas» on Nobelit väärt, siis tooge ära, ma olen kodus. Või saatke aadressil Eesti, Räpina, Aapo. Jõuab kohale, ärge muretsege. Või siiski prooviks teistmoodi? Ohjaks kuidagimoodi va kurnajaid, seoks litsentsitasud protsendi kaudu läbimüügi või alampalgaga, lõpetaks autorieksemplaride arvuga mõnitamise, teeks selgeks, kes peaks rohkem palka saama, kas trükkal või kirjanik, raamija või kunstnik?
Tendents «autor tasuta» on üldine ja murettekitav. Hiljuti lipsas siitsamast Postimehest läbi ühe tuntud helilooja pärija nupuke, milles ta kurtis, kui halb tal on oma isa loomingu eest auoritasusid vastu võtta. Naivistlikust kirjatükist koorus ettepanek laulupeo repertuaar tegijatele tasustamise mõttes n-ö vabaks lasta. Kantud ühtsest ja rahavõimule vastanduvast eestlasetundest, mida laulupeo võimsus meisse korraks taas istutas, olid pärija ettepanekud arusaadavad ja kenad, aga täiesti süüdimatud ja vastutustundetud.
Õnneks on autorikaitse seadused ühed vähestest loomeinimesi puudutavatest aktidest, mis Eesti Vabariigis juba ja peaaegu toimivad ning lubavad poeedil mõni kordki aduda, et ta ei pea olema loomise eest kannatav ning prügikastide najal hingitsev heidik. See, mille kallale pärija oma süüdimatuses lammutama ronis, ei ole ju pelk ja huupi tulnud loteriivõit, see on sihipärane töö, mis hoiab ka teda ennast eestlasena ja mille eest andega koormatud inimesed võib ja peab tasustatud saama. Inetu on ronida Leelo Tungla rahakotti, te olete tema värsside najal kasvanud – seda võlga pole nagunii võimalik ära maksta.

Võlg meil enam võõra oma ei ole ja ilmselt peatselt õpetataksegi koolides lugema enam mitte niivõrd raamatuid, kuivõrd seda raha, mis tuleb oma vaese ja pidetu elu eest enne surma pankadele kokku varastada. Õpikuid veel siiski kirjastatakse. Sugugi mitte juhtumata pole korrad, mil litsentsileping ja ühtlasi teave, et tema tekst on õpikusse pandud ja seda näiteks meelevaldselt toimetatu-lühendatuna, laekub kirjanikule siis, kui raamat juba trükikojast väljas.
Kirjanik on sisuliselt sundseisus – kas ta tõesti hakkab protsessima, on õel inimene ja keelab lastele haridust. Ah et miks lepingusumma nii väike on? Kirjastus maksab honorari «väljakujunenud tavade alusel». Ametiühingu, st kirjanike liidu näidishinnakirjad on oravaseaduste aegu pelgalt soovituslikud, pole siduvad ning hea seegi, et nad on üleüldse teadmiseks võetud.
Pruugib juhtuda, et lapsed kasvavad eestlasteks – kui kasvavad – tekstide najal, mis on pahatihti autoritelt sisuliselt varastatud. Noh, orilasele pole vargus kunagi au pihta käinud. Selline haridus on tasuta, aga see-eest odav. Kirjanike meililisti on paaril korral lekkinud harimiskeenjuste plaane kirjandus õppekavadest üleüldse ahju suruda. Asemele tuleks eeldatavalt tarbimise- ja laenamiskohusluse alused ehk ajupeks ja muud oravatantsud.
Protsessi saaks kiirendada, kui kirjanikud mingisuguse kavalusega streikima saada. Nõuavad pappi? Parim püünis oleks vaikimistasu. Ärgu kirjutagu esialgu pool aastat ridagi peale reklaamtekstide ning tellitud poliitilise soga. Oled kirjanik? Astu õhtul kontorist läbi, saad oma raha, aga vaata, et sa ei kirjuta! Äärmisel juhul teleseepi, see on lubatud, aga luuletus, novell, artikkel, arvustus või – jumal hoidku selle eest! – romaan, need on välistatud! Kui kirjutad, siis raha ei tule – see peaks ju juba aastatega selgeks olema saanud.
Suhkrutrahv, luuletrahv, romaanivangistus kolmeaastase katseajaga... Meile ei ole mõtlevaid inimesi vaja. Üsna lühikese ajaga peaks vaimse ruumi korralikult küproki alla saama. Eesti elu muutub heaks, riik ja rahvus kaovad. Ühtlasi ka vajadus nende järele. Aga võib-olla see ongi plaanis.

Jan Kaus: vabatahtlikult massiahastuses (Postimees, 27.10.07)

Joe Berlingeri ja Bruce Sinofsky dokfilmis «Metallica: Some Kind of Monster» kohtub Metallica trummar Lars Urlich Dave Mustaine’i-nimelise mehega. Mustaine mängis Metallica esimeses koosseisus, kuid visati sealt alkoholiprobleemide tõttu välja. Metallica terapeut seab Ulrichi ja Mustaine’i vastamisi istuma ning Mustaine kurdab, kuidas alates hetkest, mil ta Metallicast sule sappa sai, on ta elu olnud väga-väga raske.

Mustaine on mees, kelle juhitud bänd Megadeth on müünud plaate 15 – 20 miljonit eksemplari ning kelle loodud muusikat armastavad ka kriitikud (vaatasin järele, raamat «1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama» sisaldab kaht Megadethi kauamängivat). Mustaine tunnistab ka ise, et mõnele võib see, mida tema nimetab kannatuseks ja alanduseks, paista suure eduna, kuid tema näeb vaid seda, kui hästi läheb Metallical ning et Megadeth jääb ikka teda enda ridadest välja süljanud bändi varju.

Selline lugu tundub mulle väga sümptomaatilisena, sobides hästi iseloomustama läänemaise eneseteostusliku kultuuri hetkeseisu, kus eneseteostusest on saanud eesmärk, mis ei tunnista vahevorme, pisikesi võite, teisi, kolmandaid või neljandaid kohti. Olla metal’i-maailma teine mees pole Mustaine’i jaoks saavutus, vaid ebaõnnestumine. Eneseteostuslikus kultuuris pädeb üha vähem vormel, mille kohaselt osavõtt on tähtsam kui võit.

Eneseteostus on sünnitanud tarbimiskultuuri meediakihis vorme, kus pole vaja enam olla eriliselt andekas ega intelligentne (nagu näiteks Dave Mustaine); piisab teatud omadustest, nagu agressiivsus või enesekriitikata edevus. Agressiivsus ja nurkasurutud enesekriitika tagavad inimese sobivuse lugematute avalike formaatidega, kus eneseteostamine käib alati teiste eneseteostajate arvel. See müüb, reitingud on kõrgel. Publikule meeldib vaadata, kuidas võistlusest saab võitlus. Sealhulgas jääb ekslik mulje, et sellised formaadid on hästi demokraatlikud ja kergesti ligipääsetavad – kõik võivad super- või supelstaari saadetesse kandideerida, kõigil on justkui lootus pääseda seltskonnaajakirjade kaantele või enamgi – nendele mittepääsemine võib tekitada alaväärsust. On Eestiski olnud juhtumeid, kus lapsevanem aitab oma tütrel lahti riietuda ning saadab poolpalja järeltulija fotod ajakirjadesse – tarbimismentaliteedi vasted Pavlik Morozovi loole.

Ometi ei panda tähele, et asi pole nii lihtne. Sellised meediavormid on tegelikult ümber pööranud tarbimise põhilise eelduse, tehes seda osavalt ja silmakirjalikult. Sellistes formaatides ei tarbi inimesed enam toodet ega teenust, vaid toode (saade või ajakiri) või teenus (saate ja ajakirja pakutavad raamid) on pandud tarbima inimest. Inimene on muudetud tarbimise objektiks ning visatakse kõrvale kohe, kui vastav teenus seda ette näeb.

Vaadakem näidet saatest «Tantsud tähtedega». Esimesena väljakukkunud paar hakkas süüdistama kohtunikke, tekitama nende saatest eemaldamisele rahvuslikke ja muid sekundaarseid põhjendusi. Ometi polnud see retoorika kaugeltki nii drastiline kui eelmisel aastal osalenud daami hüsteerilised põhjendused – eesti rahvas armastavat teda, kuid olevat liiga vaene, et saatesse helistada. Millest tuleneb selline ebaadekvaatne käitumine? Peaksid ju kõik ette teadma, et võidab vaid üks paar? Arvan, et sellised sekundaarsed õigustused ja süüdistused tulenevad eelkõige asjaolust, et osalised ei pea osavõttu saavutuseks, nende jaoks pole enam tegu mänguga, meelelahutusega. Võistlusest on saanud võitlus ning ükskõik millist muud kohta kui esimest peavad nad ise ebaõnnestumiseks. Sedasi on ka publikul kergem näha neis ebaõnnestujaid ning alaväärsuse ja alanduse surnud ring võib hakata keerlema.

Miks siis ikkagi inimesed tahavad osaleda kõiksugu teleshow’des ja poseerida ajakirjadele oma magamistubades? Kardan, et see kõik püsib sügaval illusioonil, mille kohaselt tuntuse ja populaarsuse vahele tõmmatakse automaatne ja totaalne võrdusmärk. Tõsiasi aga on, et feim ei tähenda siin pahatihti respekti, pigem vastupidi. Nendesse formaatidesse on sisse kirjutatud formaadis osaleja alandamine, kusjuures vabatahtlik. Osaleja võib alles pärast nuuksuda, süüdistada, tunda jõuetut viha, sellest pole aga kasu, sest näpp on ilma välise sunnita antud, kogu keha rümbana võetud. Tegeldakse vaimse rümba vabatahtlikkusel põhineva vaimse tõurastamisega.

Eriti hale ja kurb näide. Armin Karu seab noori inimesi olukordadesse, kus ükski võitleja ei pruugi midagi valesti teha, kõik on tublid, kuid formaat eeldab ikkagi kellelegi ebaõnnestuja sildi külgekleepimist, kellegi alandamist, saatest väljaviskamist. Armin Karule ei saa muidugi ette heita formaadi loogikat – kui inimesed poleks soovinud sellises alanduse ringkäigus mitte osaleda, siis olnuks võimatu saadet teha. Ometi on Karu vastutav tõsiasjas, et ta püüab ennast ülendada teiste inimeste alandamisega. Tõsi, alandamine on vabatahtlik, aga mitte alandumine. Väljakukkunu, kellele heideti ette paindlikkuse puudumist, leidis, et ta suruti ebakorrektselt nurka. Tüüpiline väide inimeselt, keda saate formaat paigutas ebaõnnestuja rolli, kelle saade ära tarbis ning kõrvale heitis. Kurb ja jube on vaadata, kuidas inimesed Karu palge ees üksteist mustama hakkavad. Nad võivad saavutada sedasi küll feimi ja sulli ja mõnegi silmis respekti, kuid on väheusutav, et nad hakkavad ennast selle tagajärjel paremini tundma. Miks? Juba seetõttu, et vaid üks neist võidab, ning et seda teha, peab ta läbima alandamiste ja alandumiste kadalipu. Kui see on feim, siis see on feim in the ass, jalaga perse kuulsus – kuulsus saavutatakse läbi avaliku alandamise.

Võimalik, et tegelikult ei tunne sellises formaadis ennast keegi võitjana, seda mitte ka boss (näiteks Karu) ise. Vastasel korral ei peaks ta oma rikkusega kelkima. Ta vajab teiste silmi, et näha seda, mida ta ise näha tahab. Tegelikult on ta ebaõnnestunud kõikide nende inimeste silmis, kes usuvad, et teiste alandamine tähendab ühtlasi alandaja enda alandumist. Nii muudab ka Karu ennast ise kõrvaletõrjutuks, osaledes vabatahtlikult massiahastuses.

Irooniliselt võiks nüüd soovitada madala reitingu argumendiga alandatavale ETV-le soovitada saadet «Kõige õnnelikum leibkond». Võistkonnad peaksid selles sarjas püüdma panna publikut uskuma, et nimelt nemad on kõige õnnelikumad ning kaasvõitlejad pole seda mitte. Võideldakse mitmes kategoorias: kinnisvara, sõiduvahendid, menüü, nädalavahetus, välismaareisid, kuulsad tuttavad, karjäär. Saate lõpuks selgub, et tegelikult on kõige õnnelikum saatejuht ise.

Kui rääkida tõsisemalt, siis võiks kaaluda, kui palju taastoodab avaliku alandamise ringkäik eneseteostuse kirjutamata käsust lähtuvas ühiskonnas niigi tugevat ja kõikjale levinud kõrvaletõrjutust? Esindavad ju kõiksugu «põnevad» show’d mõtteviisi, et teine koht pole võit, et eneseteostus tähendab eneseteostust kaasteostajate arvel, mitte nende abiga. Miks see siis ikkagi niivõrd edukana püsib? Sest lähtub eeldusest, et any publicity is good publicity. Kuid kes õieti tahaks olla nii füüsiliste kui vaimsete paljastustega hüsteeriliselt tähelepanu nõudva prominendi nahas? Teine kulunud eeldus ütleb, et teleekraan ja ajakirja kaantevahe on kuidagi tõelisem, elusam kui elu väljaspool seda. Et avalik eneseteostus muudab eneseteostuse võimalused «tõelisemaks». Tahaks teada, kui paljud nendest ehk juba tuhandetest inimestest, keda reality-formaat on läbi tarbinud, on parandanud oma elukvaliteeti – ning ma ei pea silmas niivõrd majanduslikku või avalikku elu, vaid enesehinnangut, eneserefleksiooni. Ei taha väita, et seda pole nii võimalik saavutada – peab ju uskuma näiteks, et pärast ränka narkovõõrutust on võimalik saavutada selgust elu ainukordsusest.

Siinne lugu ei räägi eneseteostuse vastu. Küsimus lasub asjaolus, kuidas ennast teostada. Kas teiste abiga või teiste arvelt? Kindlasti käibki eneseteostus sageli tahtmatultki teiste arvelt – kellegi esimene koht tähendab suure hulga inimeste esimesest kohast ilmajäämist. Kuidas aga sellesse suhtuda? Kas olla võidu korral ülbe või tänulik? Kas olla kaotuse korral kibestunud, võitjat süüdistav või võitjale õnne sooviv? Olen nõus olema see viimane põlvepikkune eestlane, kes usub, et enda ülendamine ei pea tähendama kellegi alandamist. Seetõttu on kahju, et ma ei osanud siin asju välja öelda muul moel kui kritiseerides niigi halba olukorda sattunud inimesi. Eesmärk oli ju tegelikult ennast nigelasti tundvatele võitlejatele öelda: elada saab ka avalikul väljal teise, kolmanda, neljanda, viienda, viimase koha omanikuna. Jah, raske uskuda, aga elada saab ka väljaspool avalikkust, väljaspool tähismaade tühermaid.