Millegipärast panen ma viimasel ajal tähele, et iga kord, kui ma tööd teen, saan selle eest haledalt narrida. Palga või honorariga muidugist. Tööd on kohe täitsa nõme teha, sest see ei tasu ära üldse.
Väsitab hoopis ja raiskab aega. Seda aega, mida oleks vaja selleks rõõmuks, et kas või omaenda viimatise kümne aasta värsid maailma erinevates paigus asuvatest arvutitest ja võidunud kladedest kokku koguda ning raamatuks vormistada. Mul jätkub ülbust arvata, et seda on vaja ja te tahaks seda raamatut lugeda. Aga ei saa, peab tööd tegema. Kuigi mõnikord on tore ka vingumise eest pappi saada, ongi tegelikult nõme just ajakirjanikutöö, millel on rumal komme mulle kogu aeg sülle joosta, sest korporatsioonid on aru saanud, et Ilvese tekst irriteerib ja teda on pärast mõnus honorariga kiusata.
Vabakutselise ajakirjanikuna, kel pole rubriiki-lehekülge toimetada, on ennast elatada väga nigel idee, sest see raiskab hallollust alkost-narkost oluliselt rohkem, aga kuutulemuseks on poolhaige staabeldaja kahe nädala palk miinus maksud. Kirjanikuks olemine, mis eeldab nii spetsiifilisi oskusi ja eeldusi, et neid ei saa isegi koolis õppida, on meil üleüldse hobikordne asi, sest meie reliikvia on Kangro Kalevipoeg. Ise oled süüdi, kultuurihälvik, kui ei peta ega varasta. Õpi ametnikuks, jobu! Ametnik olla on uhke ja hää, vaata ise, kui palju kultuuriametnikke meil sinusuguste loojakäkkide hoidmiseks-ohjamiseks töös on.
Kõigil oma kabinet või muidu töökohake, arvuti, sotsiaalsed garantiid, puhkus ja puhkuserahad, teevad sinu heaks palehigis mugavat tööd. Hakka samuti tööle. Kirjuta meile uus «Ruhnama». Küll siis ka palk kord koju jõuab. Võib-olla. Seni me arutame, mitu miljonit anda preemiaks sellele põmmpeale, kes eilsel võistlusel saapa teisele poole maakera viskas. Tööta, tööta!
Aga ma ju töötan! Minu tekstid on koolides-ülikoolides õppematerjalideks, lapsed laulavad neid, minu värsside kohta on ajalehed käinud nii ministri juures aru pärimas kui lastevanemate liidus kaebamas. Ma ei taha «Ruhnamat» kirjutada ega saabast visata, ma tahan teha seda kõike, mida ma olen ennegi teinud, ainult veel rohkem ja paremini. Aga... kuramuse külm on, kuigi hiljuti ületas mulle raamatukogude laenutuste eest makstava autorihüvitustasu aastasumma napilt keskmise pop-hiti nädalatulu.
Keelt ei hoia puhtana perset lakkudes, ütles Võromaa trubaduur Pulga Jaan. Kirjanik on keelehoidja ning -looja. Kui kirjanik töö eest tasu ei saa, siis ta sureb välja ja võtab selle käigus paraku keele endaga kaasa. Jutlesin ennist Kivisildnikuga, mehega, kes peaaegu ainsa häälena on olukorra tõsidusest meedias nuriseda võtnud ning korduvalt ka lahendusi pakkunud – üks tema kaunemaid ja oma lihtsuses kardetavalt ka toimivamaid ideid on kultuuriraha otse loomeliitudele suunamine, ilma ministeeriumide, ametkondade ja kultuurkapitalide vahelthaukamisteta.
Sven nentis, et Göteborgi raamatumessi Eesti paviljon – must kuup – meenutas talle kükki-matmise kirstu ning ilmselt peaks riik varsti ka seda tarbetuks luksuseks. Peatselt hakatakse kirjanikke matma ühishauda küprokhüttide läheduses võsakalmistul. Omalt poolt lisan umbset soome-inglise segaslängi venitavad mullavedajad ning araabia keeles kärkiva töödejuhataja. Ja kirjanike asemel võib ka eestlane öelda. Kuidas te ära elate? Eks seda näegi kalmistul kõige paremini.
Tegelikult on tore, et kirjanik pole aastal 2007 enam multifunktsionaalne tegelane. Olen seisukohal, et kui kirjanik oskab ainult kirjutada, siis ta seda tegelikult ei oska, sest ta ei tea, millest jutustab. Enda elatamiseks liiga laialdaselt tõmblemine võib paraku kvaliteeti sööma hakata. Loomeliitude seadusega läks nii, nagu oleks rätsepalt tellitud kuue asemel nööbi saanud. Koos soovitusega rahuloluks. Sotsiaalseid garantiisid? Ei. Maksuerisusi – mida veel? Tööstaaži – mille eest? Kurask, makske siis töö eest!
Ma ei räägi selles kirjatükis abstraktsest kirjanikupalgast, rahast lihtsalt loomeliitu kuulumise eest. Tore oleks muidugi niisama vahtida, elada ja särada. Tegelikult ma ju ei peakski enam midagi kirjutama, ma olen ju kirjanike liidu liige, austage ja ümmardage mind surmatunnini. Ja kui keegi taipab, et mu pealt 15 aastat tagasi kirjutatud luuletus «Üks pedajas» on Nobelit väärt, siis tooge ära, ma olen kodus. Või saatke aadressil Eesti, Räpina, Aapo. Jõuab kohale, ärge muretsege. Või siiski prooviks teistmoodi? Ohjaks kuidagimoodi va kurnajaid, seoks litsentsitasud protsendi kaudu läbimüügi või alampalgaga, lõpetaks autorieksemplaride arvuga mõnitamise, teeks selgeks, kes peaks rohkem palka saama, kas trükkal või kirjanik, raamija või kunstnik?
Tendents «autor tasuta» on üldine ja murettekitav. Hiljuti lipsas siitsamast Postimehest läbi ühe tuntud helilooja pärija nupuke, milles ta kurtis, kui halb tal on oma isa loomingu eest auoritasusid vastu võtta. Naivistlikust kirjatükist koorus ettepanek laulupeo repertuaar tegijatele tasustamise mõttes n-ö vabaks lasta. Kantud ühtsest ja rahavõimule vastanduvast eestlasetundest, mida laulupeo võimsus meisse korraks taas istutas, olid pärija ettepanekud arusaadavad ja kenad, aga täiesti süüdimatud ja vastutustundetud.
Õnneks on autorikaitse seadused ühed vähestest loomeinimesi puudutavatest aktidest, mis Eesti Vabariigis juba ja peaaegu toimivad ning lubavad poeedil mõni kordki aduda, et ta ei pea olema loomise eest kannatav ning prügikastide najal hingitsev heidik. See, mille kallale pärija oma süüdimatuses lammutama ronis, ei ole ju pelk ja huupi tulnud loteriivõit, see on sihipärane töö, mis hoiab ka teda ennast eestlasena ja mille eest andega koormatud inimesed võib ja peab tasustatud saama. Inetu on ronida Leelo Tungla rahakotti, te olete tema värsside najal kasvanud – seda võlga pole nagunii võimalik ära maksta.
Võlg meil enam võõra oma ei ole ja ilmselt peatselt õpetataksegi koolides lugema enam mitte niivõrd raamatuid, kuivõrd seda raha, mis tuleb oma vaese ja pidetu elu eest enne surma pankadele kokku varastada. Õpikuid veel siiski kirjastatakse. Sugugi mitte juhtumata pole korrad, mil litsentsileping ja ühtlasi teave, et tema tekst on õpikusse pandud ja seda näiteks meelevaldselt toimetatu-lühendatuna, laekub kirjanikule siis, kui raamat juba trükikojast väljas.
Kirjanik on sisuliselt sundseisus – kas ta tõesti hakkab protsessima, on õel inimene ja keelab lastele haridust. Ah et miks lepingusumma nii väike on? Kirjastus maksab honorari «väljakujunenud tavade alusel». Ametiühingu, st kirjanike liidu näidishinnakirjad on oravaseaduste aegu pelgalt soovituslikud, pole siduvad ning hea seegi, et nad on üleüldse teadmiseks võetud.
Pruugib juhtuda, et lapsed kasvavad eestlasteks – kui kasvavad – tekstide najal, mis on pahatihti autoritelt sisuliselt varastatud. Noh, orilasele pole vargus kunagi au pihta käinud. Selline haridus on tasuta, aga see-eest odav. Kirjanike meililisti on paaril korral lekkinud harimiskeenjuste plaane kirjandus õppekavadest üleüldse ahju suruda. Asemele tuleks eeldatavalt tarbimise- ja laenamiskohusluse alused ehk ajupeks ja muud oravatantsud.
Protsessi saaks kiirendada, kui kirjanikud mingisuguse kavalusega streikima saada. Nõuavad pappi? Parim püünis oleks vaikimistasu. Ärgu kirjutagu esialgu pool aastat ridagi peale reklaamtekstide ning tellitud poliitilise soga. Oled kirjanik? Astu õhtul kontorist läbi, saad oma raha, aga vaata, et sa ei kirjuta! Äärmisel juhul teleseepi, see on lubatud, aga luuletus, novell, artikkel, arvustus või – jumal hoidku selle eest! – romaan, need on välistatud! Kui kirjutad, siis raha ei tule – see peaks ju juba aastatega selgeks olema saanud.
Suhkrutrahv, luuletrahv, romaanivangistus kolmeaastase katseajaga... Meile ei ole mõtlevaid inimesi vaja. Üsna lühikese ajaga peaks vaimse ruumi korralikult küproki alla saama. Eesti elu muutub heaks, riik ja rahvus kaovad. Ühtlasi ka vajadus nende järele. Aga võib-olla see ongi plaanis.
28.10.07
Jan Kaus: vabatahtlikult massiahastuses (Postimees, 27.10.07)
Joe Berlingeri ja Bruce Sinofsky dokfilmis «Metallica: Some Kind of Monster» kohtub Metallica trummar Lars Urlich Dave Mustaine’i-nimelise mehega. Mustaine mängis Metallica esimeses koosseisus, kuid visati sealt alkoholiprobleemide tõttu välja. Metallica terapeut seab Ulrichi ja Mustaine’i vastamisi istuma ning Mustaine kurdab, kuidas alates hetkest, mil ta Metallicast sule sappa sai, on ta elu olnud väga-väga raske.
Mustaine on mees, kelle juhitud bänd Megadeth on müünud plaate 15 – 20 miljonit eksemplari ning kelle loodud muusikat armastavad ka kriitikud (vaatasin järele, raamat «1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama» sisaldab kaht Megadethi kauamängivat). Mustaine tunnistab ka ise, et mõnele võib see, mida tema nimetab kannatuseks ja alanduseks, paista suure eduna, kuid tema näeb vaid seda, kui hästi läheb Metallical ning et Megadeth jääb ikka teda enda ridadest välja süljanud bändi varju.
Selline lugu tundub mulle väga sümptomaatilisena, sobides hästi iseloomustama läänemaise eneseteostusliku kultuuri hetkeseisu, kus eneseteostusest on saanud eesmärk, mis ei tunnista vahevorme, pisikesi võite, teisi, kolmandaid või neljandaid kohti. Olla metal’i-maailma teine mees pole Mustaine’i jaoks saavutus, vaid ebaõnnestumine. Eneseteostuslikus kultuuris pädeb üha vähem vormel, mille kohaselt osavõtt on tähtsam kui võit.
Eneseteostus on sünnitanud tarbimiskultuuri meediakihis vorme, kus pole vaja enam olla eriliselt andekas ega intelligentne (nagu näiteks Dave Mustaine); piisab teatud omadustest, nagu agressiivsus või enesekriitikata edevus. Agressiivsus ja nurkasurutud enesekriitika tagavad inimese sobivuse lugematute avalike formaatidega, kus eneseteostamine käib alati teiste eneseteostajate arvel. See müüb, reitingud on kõrgel. Publikule meeldib vaadata, kuidas võistlusest saab võitlus. Sealhulgas jääb ekslik mulje, et sellised formaadid on hästi demokraatlikud ja kergesti ligipääsetavad – kõik võivad super- või supelstaari saadetesse kandideerida, kõigil on justkui lootus pääseda seltskonnaajakirjade kaantele või enamgi – nendele mittepääsemine võib tekitada alaväärsust. On Eestiski olnud juhtumeid, kus lapsevanem aitab oma tütrel lahti riietuda ning saadab poolpalja järeltulija fotod ajakirjadesse – tarbimismentaliteedi vasted Pavlik Morozovi loole.
Ometi ei panda tähele, et asi pole nii lihtne. Sellised meediavormid on tegelikult ümber pööranud tarbimise põhilise eelduse, tehes seda osavalt ja silmakirjalikult. Sellistes formaatides ei tarbi inimesed enam toodet ega teenust, vaid toode (saade või ajakiri) või teenus (saate ja ajakirja pakutavad raamid) on pandud tarbima inimest. Inimene on muudetud tarbimise objektiks ning visatakse kõrvale kohe, kui vastav teenus seda ette näeb.
Vaadakem näidet saatest «Tantsud tähtedega». Esimesena väljakukkunud paar hakkas süüdistama kohtunikke, tekitama nende saatest eemaldamisele rahvuslikke ja muid sekundaarseid põhjendusi. Ometi polnud see retoorika kaugeltki nii drastiline kui eelmisel aastal osalenud daami hüsteerilised põhjendused – eesti rahvas armastavat teda, kuid olevat liiga vaene, et saatesse helistada. Millest tuleneb selline ebaadekvaatne käitumine? Peaksid ju kõik ette teadma, et võidab vaid üks paar? Arvan, et sellised sekundaarsed õigustused ja süüdistused tulenevad eelkõige asjaolust, et osalised ei pea osavõttu saavutuseks, nende jaoks pole enam tegu mänguga, meelelahutusega. Võistlusest on saanud võitlus ning ükskõik millist muud kohta kui esimest peavad nad ise ebaõnnestumiseks. Sedasi on ka publikul kergem näha neis ebaõnnestujaid ning alaväärsuse ja alanduse surnud ring võib hakata keerlema.
Miks siis ikkagi inimesed tahavad osaleda kõiksugu teleshow’des ja poseerida ajakirjadele oma magamistubades? Kardan, et see kõik püsib sügaval illusioonil, mille kohaselt tuntuse ja populaarsuse vahele tõmmatakse automaatne ja totaalne võrdusmärk. Tõsiasi aga on, et feim ei tähenda siin pahatihti respekti, pigem vastupidi. Nendesse formaatidesse on sisse kirjutatud formaadis osaleja alandamine, kusjuures vabatahtlik. Osaleja võib alles pärast nuuksuda, süüdistada, tunda jõuetut viha, sellest pole aga kasu, sest näpp on ilma välise sunnita antud, kogu keha rümbana võetud. Tegeldakse vaimse rümba vabatahtlikkusel põhineva vaimse tõurastamisega.
Eriti hale ja kurb näide. Armin Karu seab noori inimesi olukordadesse, kus ükski võitleja ei pruugi midagi valesti teha, kõik on tublid, kuid formaat eeldab ikkagi kellelegi ebaõnnestuja sildi külgekleepimist, kellegi alandamist, saatest väljaviskamist. Armin Karule ei saa muidugi ette heita formaadi loogikat – kui inimesed poleks soovinud sellises alanduse ringkäigus mitte osaleda, siis olnuks võimatu saadet teha. Ometi on Karu vastutav tõsiasjas, et ta püüab ennast ülendada teiste inimeste alandamisega. Tõsi, alandamine on vabatahtlik, aga mitte alandumine. Väljakukkunu, kellele heideti ette paindlikkuse puudumist, leidis, et ta suruti ebakorrektselt nurka. Tüüpiline väide inimeselt, keda saate formaat paigutas ebaõnnestuja rolli, kelle saade ära tarbis ning kõrvale heitis. Kurb ja jube on vaadata, kuidas inimesed Karu palge ees üksteist mustama hakkavad. Nad võivad saavutada sedasi küll feimi ja sulli ja mõnegi silmis respekti, kuid on väheusutav, et nad hakkavad ennast selle tagajärjel paremini tundma. Miks? Juba seetõttu, et vaid üks neist võidab, ning et seda teha, peab ta läbima alandamiste ja alandumiste kadalipu. Kui see on feim, siis see on feim in the ass, jalaga perse kuulsus – kuulsus saavutatakse läbi avaliku alandamise.
Võimalik, et tegelikult ei tunne sellises formaadis ennast keegi võitjana, seda mitte ka boss (näiteks Karu) ise. Vastasel korral ei peaks ta oma rikkusega kelkima. Ta vajab teiste silmi, et näha seda, mida ta ise näha tahab. Tegelikult on ta ebaõnnestunud kõikide nende inimeste silmis, kes usuvad, et teiste alandamine tähendab ühtlasi alandaja enda alandumist. Nii muudab ka Karu ennast ise kõrvaletõrjutuks, osaledes vabatahtlikult massiahastuses.
Irooniliselt võiks nüüd soovitada madala reitingu argumendiga alandatavale ETV-le soovitada saadet «Kõige õnnelikum leibkond». Võistkonnad peaksid selles sarjas püüdma panna publikut uskuma, et nimelt nemad on kõige õnnelikumad ning kaasvõitlejad pole seda mitte. Võideldakse mitmes kategoorias: kinnisvara, sõiduvahendid, menüü, nädalavahetus, välismaareisid, kuulsad tuttavad, karjäär. Saate lõpuks selgub, et tegelikult on kõige õnnelikum saatejuht ise.
Kui rääkida tõsisemalt, siis võiks kaaluda, kui palju taastoodab avaliku alandamise ringkäik eneseteostuse kirjutamata käsust lähtuvas ühiskonnas niigi tugevat ja kõikjale levinud kõrvaletõrjutust? Esindavad ju kõiksugu «põnevad» show’d mõtteviisi, et teine koht pole võit, et eneseteostus tähendab eneseteostust kaasteostajate arvel, mitte nende abiga. Miks see siis ikkagi niivõrd edukana püsib? Sest lähtub eeldusest, et any publicity is good publicity. Kuid kes õieti tahaks olla nii füüsiliste kui vaimsete paljastustega hüsteeriliselt tähelepanu nõudva prominendi nahas? Teine kulunud eeldus ütleb, et teleekraan ja ajakirja kaantevahe on kuidagi tõelisem, elusam kui elu väljaspool seda. Et avalik eneseteostus muudab eneseteostuse võimalused «tõelisemaks». Tahaks teada, kui paljud nendest ehk juba tuhandetest inimestest, keda reality-formaat on läbi tarbinud, on parandanud oma elukvaliteeti – ning ma ei pea silmas niivõrd majanduslikku või avalikku elu, vaid enesehinnangut, eneserefleksiooni. Ei taha väita, et seda pole nii võimalik saavutada – peab ju uskuma näiteks, et pärast ränka narkovõõrutust on võimalik saavutada selgust elu ainukordsusest.
Siinne lugu ei räägi eneseteostuse vastu. Küsimus lasub asjaolus, kuidas ennast teostada. Kas teiste abiga või teiste arvelt? Kindlasti käibki eneseteostus sageli tahtmatultki teiste arvelt – kellegi esimene koht tähendab suure hulga inimeste esimesest kohast ilmajäämist. Kuidas aga sellesse suhtuda? Kas olla võidu korral ülbe või tänulik? Kas olla kaotuse korral kibestunud, võitjat süüdistav või võitjale õnne sooviv? Olen nõus olema see viimane põlvepikkune eestlane, kes usub, et enda ülendamine ei pea tähendama kellegi alandamist. Seetõttu on kahju, et ma ei osanud siin asju välja öelda muul moel kui kritiseerides niigi halba olukorda sattunud inimesi. Eesmärk oli ju tegelikult ennast nigelasti tundvatele võitlejatele öelda: elada saab ka avalikul väljal teise, kolmanda, neljanda, viienda, viimase koha omanikuna. Jah, raske uskuda, aga elada saab ka väljaspool avalikkust, väljaspool tähismaade tühermaid.
Mustaine on mees, kelle juhitud bänd Megadeth on müünud plaate 15 – 20 miljonit eksemplari ning kelle loodud muusikat armastavad ka kriitikud (vaatasin järele, raamat «1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama» sisaldab kaht Megadethi kauamängivat). Mustaine tunnistab ka ise, et mõnele võib see, mida tema nimetab kannatuseks ja alanduseks, paista suure eduna, kuid tema näeb vaid seda, kui hästi läheb Metallical ning et Megadeth jääb ikka teda enda ridadest välja süljanud bändi varju.
Selline lugu tundub mulle väga sümptomaatilisena, sobides hästi iseloomustama läänemaise eneseteostusliku kultuuri hetkeseisu, kus eneseteostusest on saanud eesmärk, mis ei tunnista vahevorme, pisikesi võite, teisi, kolmandaid või neljandaid kohti. Olla metal’i-maailma teine mees pole Mustaine’i jaoks saavutus, vaid ebaõnnestumine. Eneseteostuslikus kultuuris pädeb üha vähem vormel, mille kohaselt osavõtt on tähtsam kui võit.
Eneseteostus on sünnitanud tarbimiskultuuri meediakihis vorme, kus pole vaja enam olla eriliselt andekas ega intelligentne (nagu näiteks Dave Mustaine); piisab teatud omadustest, nagu agressiivsus või enesekriitikata edevus. Agressiivsus ja nurkasurutud enesekriitika tagavad inimese sobivuse lugematute avalike formaatidega, kus eneseteostamine käib alati teiste eneseteostajate arvel. See müüb, reitingud on kõrgel. Publikule meeldib vaadata, kuidas võistlusest saab võitlus. Sealhulgas jääb ekslik mulje, et sellised formaadid on hästi demokraatlikud ja kergesti ligipääsetavad – kõik võivad super- või supelstaari saadetesse kandideerida, kõigil on justkui lootus pääseda seltskonnaajakirjade kaantele või enamgi – nendele mittepääsemine võib tekitada alaväärsust. On Eestiski olnud juhtumeid, kus lapsevanem aitab oma tütrel lahti riietuda ning saadab poolpalja järeltulija fotod ajakirjadesse – tarbimismentaliteedi vasted Pavlik Morozovi loole.
Ometi ei panda tähele, et asi pole nii lihtne. Sellised meediavormid on tegelikult ümber pööranud tarbimise põhilise eelduse, tehes seda osavalt ja silmakirjalikult. Sellistes formaatides ei tarbi inimesed enam toodet ega teenust, vaid toode (saade või ajakiri) või teenus (saate ja ajakirja pakutavad raamid) on pandud tarbima inimest. Inimene on muudetud tarbimise objektiks ning visatakse kõrvale kohe, kui vastav teenus seda ette näeb.
Vaadakem näidet saatest «Tantsud tähtedega». Esimesena väljakukkunud paar hakkas süüdistama kohtunikke, tekitama nende saatest eemaldamisele rahvuslikke ja muid sekundaarseid põhjendusi. Ometi polnud see retoorika kaugeltki nii drastiline kui eelmisel aastal osalenud daami hüsteerilised põhjendused – eesti rahvas armastavat teda, kuid olevat liiga vaene, et saatesse helistada. Millest tuleneb selline ebaadekvaatne käitumine? Peaksid ju kõik ette teadma, et võidab vaid üks paar? Arvan, et sellised sekundaarsed õigustused ja süüdistused tulenevad eelkõige asjaolust, et osalised ei pea osavõttu saavutuseks, nende jaoks pole enam tegu mänguga, meelelahutusega. Võistlusest on saanud võitlus ning ükskõik millist muud kohta kui esimest peavad nad ise ebaõnnestumiseks. Sedasi on ka publikul kergem näha neis ebaõnnestujaid ning alaväärsuse ja alanduse surnud ring võib hakata keerlema.
Miks siis ikkagi inimesed tahavad osaleda kõiksugu teleshow’des ja poseerida ajakirjadele oma magamistubades? Kardan, et see kõik püsib sügaval illusioonil, mille kohaselt tuntuse ja populaarsuse vahele tõmmatakse automaatne ja totaalne võrdusmärk. Tõsiasi aga on, et feim ei tähenda siin pahatihti respekti, pigem vastupidi. Nendesse formaatidesse on sisse kirjutatud formaadis osaleja alandamine, kusjuures vabatahtlik. Osaleja võib alles pärast nuuksuda, süüdistada, tunda jõuetut viha, sellest pole aga kasu, sest näpp on ilma välise sunnita antud, kogu keha rümbana võetud. Tegeldakse vaimse rümba vabatahtlikkusel põhineva vaimse tõurastamisega.
Eriti hale ja kurb näide. Armin Karu seab noori inimesi olukordadesse, kus ükski võitleja ei pruugi midagi valesti teha, kõik on tublid, kuid formaat eeldab ikkagi kellelegi ebaõnnestuja sildi külgekleepimist, kellegi alandamist, saatest väljaviskamist. Armin Karule ei saa muidugi ette heita formaadi loogikat – kui inimesed poleks soovinud sellises alanduse ringkäigus mitte osaleda, siis olnuks võimatu saadet teha. Ometi on Karu vastutav tõsiasjas, et ta püüab ennast ülendada teiste inimeste alandamisega. Tõsi, alandamine on vabatahtlik, aga mitte alandumine. Väljakukkunu, kellele heideti ette paindlikkuse puudumist, leidis, et ta suruti ebakorrektselt nurka. Tüüpiline väide inimeselt, keda saate formaat paigutas ebaõnnestuja rolli, kelle saade ära tarbis ning kõrvale heitis. Kurb ja jube on vaadata, kuidas inimesed Karu palge ees üksteist mustama hakkavad. Nad võivad saavutada sedasi küll feimi ja sulli ja mõnegi silmis respekti, kuid on väheusutav, et nad hakkavad ennast selle tagajärjel paremini tundma. Miks? Juba seetõttu, et vaid üks neist võidab, ning et seda teha, peab ta läbima alandamiste ja alandumiste kadalipu. Kui see on feim, siis see on feim in the ass, jalaga perse kuulsus – kuulsus saavutatakse läbi avaliku alandamise.
Võimalik, et tegelikult ei tunne sellises formaadis ennast keegi võitjana, seda mitte ka boss (näiteks Karu) ise. Vastasel korral ei peaks ta oma rikkusega kelkima. Ta vajab teiste silmi, et näha seda, mida ta ise näha tahab. Tegelikult on ta ebaõnnestunud kõikide nende inimeste silmis, kes usuvad, et teiste alandamine tähendab ühtlasi alandaja enda alandumist. Nii muudab ka Karu ennast ise kõrvaletõrjutuks, osaledes vabatahtlikult massiahastuses.
Irooniliselt võiks nüüd soovitada madala reitingu argumendiga alandatavale ETV-le soovitada saadet «Kõige õnnelikum leibkond». Võistkonnad peaksid selles sarjas püüdma panna publikut uskuma, et nimelt nemad on kõige õnnelikumad ning kaasvõitlejad pole seda mitte. Võideldakse mitmes kategoorias: kinnisvara, sõiduvahendid, menüü, nädalavahetus, välismaareisid, kuulsad tuttavad, karjäär. Saate lõpuks selgub, et tegelikult on kõige õnnelikum saatejuht ise.
Kui rääkida tõsisemalt, siis võiks kaaluda, kui palju taastoodab avaliku alandamise ringkäik eneseteostuse kirjutamata käsust lähtuvas ühiskonnas niigi tugevat ja kõikjale levinud kõrvaletõrjutust? Esindavad ju kõiksugu «põnevad» show’d mõtteviisi, et teine koht pole võit, et eneseteostus tähendab eneseteostust kaasteostajate arvel, mitte nende abiga. Miks see siis ikkagi niivõrd edukana püsib? Sest lähtub eeldusest, et any publicity is good publicity. Kuid kes õieti tahaks olla nii füüsiliste kui vaimsete paljastustega hüsteeriliselt tähelepanu nõudva prominendi nahas? Teine kulunud eeldus ütleb, et teleekraan ja ajakirja kaantevahe on kuidagi tõelisem, elusam kui elu väljaspool seda. Et avalik eneseteostus muudab eneseteostuse võimalused «tõelisemaks». Tahaks teada, kui paljud nendest ehk juba tuhandetest inimestest, keda reality-formaat on läbi tarbinud, on parandanud oma elukvaliteeti – ning ma ei pea silmas niivõrd majanduslikku või avalikku elu, vaid enesehinnangut, eneserefleksiooni. Ei taha väita, et seda pole nii võimalik saavutada – peab ju uskuma näiteks, et pärast ränka narkovõõrutust on võimalik saavutada selgust elu ainukordsusest.
Siinne lugu ei räägi eneseteostuse vastu. Küsimus lasub asjaolus, kuidas ennast teostada. Kas teiste abiga või teiste arvelt? Kindlasti käibki eneseteostus sageli tahtmatultki teiste arvelt – kellegi esimene koht tähendab suure hulga inimeste esimesest kohast ilmajäämist. Kuidas aga sellesse suhtuda? Kas olla võidu korral ülbe või tänulik? Kas olla kaotuse korral kibestunud, võitjat süüdistav või võitjale õnne sooviv? Olen nõus olema see viimane põlvepikkune eestlane, kes usub, et enda ülendamine ei pea tähendama kellegi alandamist. Seetõttu on kahju, et ma ei osanud siin asju välja öelda muul moel kui kritiseerides niigi halba olukorda sattunud inimesi. Eesmärk oli ju tegelikult ennast nigelasti tundvatele võitlejatele öelda: elada saab ka avalikul väljal teise, kolmanda, neljanda, viienda, viimase koha omanikuna. Jah, raske uskuda, aga elada saab ka väljaspool avalikkust, väljaspool tähismaade tühermaid.
Üks küsimus Karl Martin Sinijärvele (Postimees, 23.10.07)
Laupäeval läksid lahti üle-eestilised raamatukogupäevad, mis vältavad viinakuu lõpuni. Tänavuse ürituse juhtmõtteks on «Olgem avatud raamatute rahvas» – tsitaat president Lennart Meri raamatuaasta avakõnest. Kas eestlased on avatud raamatute rahvas?
K.M.S.:
Võib-olla oleme hoopis sulguvate raamatute rahvas? Meelelahutusmeediana hakkab raamat ju vaikselt kaduma – ja ongi hea. Mu lapsepõli möödus okupatsiooniajal ning toona ei näidanud telekas mitte mingeid seebioopusi. Soome kanalitelt natuke midagi vist tuli.
Tunamineval sajandil andsid isandad Dickens ja Galsworthy – nimetades vaid paari n-ö klassikut – tublisti hagu ja rahuldasid toonased pereemad elegantselt ära. Nüüd on seebisõber teleris ja interneeduses. Olgu tal sääl hää. Eestlane jäi telepeletamisest paar aastakümnendit maha ning ega ma sedagi pahaks pea.
Me oleme kauem raamatuid lugenud ja teeme seda ikka ja jälle ja veel. Kuigi mõned raamatud tulebki sulgeda, mõni telekas tuleb avamata jättagi. Ise vaatame, kas lugeda Nora Robertsit või Doris Lessingit, Elme Väljastet või Ene Mihkelsoni. Eestlane on küll parasjagu loll, ent tark ikka ka. Loeme ju Lennart Merd, Jaan Krossi ja Jan Kausi. Loeme? Loeme.
Eesti keeles kirjutamine on ülimalt elitaarne oskus, aga isegi eesti keeles lugemine on nõks, mida jagavad vaid miljon inimest terve maailma pääle. Lugegem ja kirjutagem – meie mõistame!
K.M.S.:
Võib-olla oleme hoopis sulguvate raamatute rahvas? Meelelahutusmeediana hakkab raamat ju vaikselt kaduma – ja ongi hea. Mu lapsepõli möödus okupatsiooniajal ning toona ei näidanud telekas mitte mingeid seebioopusi. Soome kanalitelt natuke midagi vist tuli.
Tunamineval sajandil andsid isandad Dickens ja Galsworthy – nimetades vaid paari n-ö klassikut – tublisti hagu ja rahuldasid toonased pereemad elegantselt ära. Nüüd on seebisõber teleris ja interneeduses. Olgu tal sääl hää. Eestlane jäi telepeletamisest paar aastakümnendit maha ning ega ma sedagi pahaks pea.
Me oleme kauem raamatuid lugenud ja teeme seda ikka ja jälle ja veel. Kuigi mõned raamatud tulebki sulgeda, mõni telekas tuleb avamata jättagi. Ise vaatame, kas lugeda Nora Robertsit või Doris Lessingit, Elme Väljastet või Ene Mihkelsoni. Eestlane on küll parasjagu loll, ent tark ikka ka. Loeme ju Lennart Merd, Jaan Krossi ja Jan Kausi. Loeme? Loeme.
Eesti keeles kirjutamine on ülimalt elitaarne oskus, aga isegi eesti keeles lugemine on nõks, mida jagavad vaid miljon inimest terve maailma pääle. Lugegem ja kirjutagem – meie mõistame!
22.10.07
Sissejuhatuseks
Tartu osakonnal nüüd ka oma blog. Siia võivad kirjutada-kommenteerida kõik osakonna liikmed, parooli saadan listiga kõigile. Kommentaare saavad lisada ka kõik külastajad.
Häid mõtteid!
Heiki Vilep
Häid mõtteid!
Heiki Vilep
Tellimine:
Postitused (Atom)