7.4.08

Vajan abi...

kohtule selgitamaks, et alljärgnev tekstijupp (minu kohtumäärusega suletud päevik-plogist) ei süüdista kedagi inimese tapmises, ei taotle kellegi surma, ega pane diagnoosi vaimuhaigusele. Päevaraamatut võtan ise märkmetena, algse ilukirjandusliku käsikirjana, millest niikuinii üks raamat kokku saab.

Paluksin teksti lugeda ja kommentaariumis arvata. Oleks mulle suureks abiks! Trükiksin vastused välja ja esitaksin kohtule lugemiseks!

Ette tänades,
Ruitlane



Hagiavalduses minu vastu olid solvamise ja au teotamise peapõhjusteks:

...Aga miks Aivar minu soojas kodus minu sooja naisega sooja teki all Aivari asju ajab, sellest ma tahangi rääkida...

Ka mina olen nö. Aivar olnud. 1997-ndal aastal sattusin sooja kodu otsinguil maalilisse Laeva alevisse, hurmavasse paneelmajja, korterisse, mis tulvil Robi-Hoodi seiklustest tuttavlikku vallatut lesknaise hõngu.

Seda Shoti viskit ja neid süldikausse ei unusta ma iialgi. Kõik oli suurem kui elu... kuni Marika rasedaks jäi ja lolliks läks... Uskusin, et lollus kaob rasedusega ühele poole saades aga ei kadunud ta ühti... Marika ajukahjustus aina süvenes, hea mitu aastat pidasin lapse pärast vastu, aga siis hakkas ühiselu tervise peale... Ei tahtnud Armandi kombel lõpetada!

...Armand, Marika endine mees ei surnud loomulikku surma. Marikalt kuulsin kui suur joodik ja naabrinaiste panija mees oli, Laeva külas ringi käies kuulsin sootuks muud - Armandist rääkisid inimesed ülivõrdes kui kohusetundlikust ja punktuaalsest töömehest... kui ma vaatasin Armandi pärandit - korralikult liigendatud tööriistakappe ja märkmehunnikuid, sain aru, et asi haiseb... see mees ei surnud loomulikku surma... Marika karjus ta surnuks. Avaldan õige pea siin ühe vana postimehe artikli, kus Marika oma mehe surnukskülmumist põhjendab... Mitmed Armandi sõbrad jätsid selle laimu pärast matustele tulemata..

Mul on Aivari pärast mure! Võimalik, et Marika tapab ta varem või hiljem ära. Pigem varem...