Jan Kaus: vabatahtlikult massiahastuses (Postimees, 27.10.07)

Joe Berlingeri ja Bruce Sinofsky dokfilmis «Metallica: Some Kind of Monster» kohtub Metallica trummar Lars Urlich Dave Mustaine’i-nimelise mehega. Mustaine mängis Metallica esimeses koosseisus, kuid visati sealt alkoholiprobleemide tõttu välja. Metallica terapeut seab Ulrichi ja Mustaine’i vastamisi istuma ning Mustaine kurdab, kuidas alates hetkest, mil ta Metallicast sule sappa sai, on ta elu olnud väga-väga raske.

Mustaine on mees, kelle juhitud bänd Megadeth on müünud plaate 15 – 20 miljonit eksemplari ning kelle loodud muusikat armastavad ka kriitikud (vaatasin järele, raamat «1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama» sisaldab kaht Megadethi kauamängivat). Mustaine tunnistab ka ise, et mõnele võib see, mida tema nimetab kannatuseks ja alanduseks, paista suure eduna, kuid tema näeb vaid seda, kui hästi läheb Metallical ning et Megadeth jääb ikka teda enda ridadest välja süljanud bändi varju.

Selline lugu tundub mulle väga sümptomaatilisena, sobides hästi iseloomustama läänemaise eneseteostusliku kultuuri hetkeseisu, kus eneseteostusest on saanud eesmärk, mis ei tunnista vahevorme, pisikesi võite, teisi, kolmandaid või neljandaid kohti. Olla metal’i-maailma teine mees pole Mustaine’i jaoks saavutus, vaid ebaõnnestumine. Eneseteostuslikus kultuuris pädeb üha vähem vormel, mille kohaselt osavõtt on tähtsam kui võit.

Eneseteostus on sünnitanud tarbimiskultuuri meediakihis vorme, kus pole vaja enam olla eriliselt andekas ega intelligentne (nagu näiteks Dave Mustaine); piisab teatud omadustest, nagu agressiivsus või enesekriitikata edevus. Agressiivsus ja nurkasurutud enesekriitika tagavad inimese sobivuse lugematute avalike formaatidega, kus eneseteostamine käib alati teiste eneseteostajate arvel. See müüb, reitingud on kõrgel. Publikule meeldib vaadata, kuidas võistlusest saab võitlus. Sealhulgas jääb ekslik mulje, et sellised formaadid on hästi demokraatlikud ja kergesti ligipääsetavad – kõik võivad super- või supelstaari saadetesse kandideerida, kõigil on justkui lootus pääseda seltskonnaajakirjade kaantele või enamgi – nendele mittepääsemine võib tekitada alaväärsust. On Eestiski olnud juhtumeid, kus lapsevanem aitab oma tütrel lahti riietuda ning saadab poolpalja järeltulija fotod ajakirjadesse – tarbimismentaliteedi vasted Pavlik Morozovi loole.

Ometi ei panda tähele, et asi pole nii lihtne. Sellised meediavormid on tegelikult ümber pööranud tarbimise põhilise eelduse, tehes seda osavalt ja silmakirjalikult. Sellistes formaatides ei tarbi inimesed enam toodet ega teenust, vaid toode (saade või ajakiri) või teenus (saate ja ajakirja pakutavad raamid) on pandud tarbima inimest. Inimene on muudetud tarbimise objektiks ning visatakse kõrvale kohe, kui vastav teenus seda ette näeb.

Vaadakem näidet saatest «Tantsud tähtedega». Esimesena väljakukkunud paar hakkas süüdistama kohtunikke, tekitama nende saatest eemaldamisele rahvuslikke ja muid sekundaarseid põhjendusi. Ometi polnud see retoorika kaugeltki nii drastiline kui eelmisel aastal osalenud daami hüsteerilised põhjendused – eesti rahvas armastavat teda, kuid olevat liiga vaene, et saatesse helistada. Millest tuleneb selline ebaadekvaatne käitumine? Peaksid ju kõik ette teadma, et võidab vaid üks paar? Arvan, et sellised sekundaarsed õigustused ja süüdistused tulenevad eelkõige asjaolust, et osalised ei pea osavõttu saavutuseks, nende jaoks pole enam tegu mänguga, meelelahutusega. Võistlusest on saanud võitlus ning ükskõik millist muud kohta kui esimest peavad nad ise ebaõnnestumiseks. Sedasi on ka publikul kergem näha neis ebaõnnestujaid ning alaväärsuse ja alanduse surnud ring võib hakata keerlema.

Miks siis ikkagi inimesed tahavad osaleda kõiksugu teleshow’des ja poseerida ajakirjadele oma magamistubades? Kardan, et see kõik püsib sügaval illusioonil, mille kohaselt tuntuse ja populaarsuse vahele tõmmatakse automaatne ja totaalne võrdusmärk. Tõsiasi aga on, et feim ei tähenda siin pahatihti respekti, pigem vastupidi. Nendesse formaatidesse on sisse kirjutatud formaadis osaleja alandamine, kusjuures vabatahtlik. Osaleja võib alles pärast nuuksuda, süüdistada, tunda jõuetut viha, sellest pole aga kasu, sest näpp on ilma välise sunnita antud, kogu keha rümbana võetud. Tegeldakse vaimse rümba vabatahtlikkusel põhineva vaimse tõurastamisega.

Eriti hale ja kurb näide. Armin Karu seab noori inimesi olukordadesse, kus ükski võitleja ei pruugi midagi valesti teha, kõik on tublid, kuid formaat eeldab ikkagi kellelegi ebaõnnestuja sildi külgekleepimist, kellegi alandamist, saatest väljaviskamist. Armin Karule ei saa muidugi ette heita formaadi loogikat – kui inimesed poleks soovinud sellises alanduse ringkäigus mitte osaleda, siis olnuks võimatu saadet teha. Ometi on Karu vastutav tõsiasjas, et ta püüab ennast ülendada teiste inimeste alandamisega. Tõsi, alandamine on vabatahtlik, aga mitte alandumine. Väljakukkunu, kellele heideti ette paindlikkuse puudumist, leidis, et ta suruti ebakorrektselt nurka. Tüüpiline väide inimeselt, keda saate formaat paigutas ebaõnnestuja rolli, kelle saade ära tarbis ning kõrvale heitis. Kurb ja jube on vaadata, kuidas inimesed Karu palge ees üksteist mustama hakkavad. Nad võivad saavutada sedasi küll feimi ja sulli ja mõnegi silmis respekti, kuid on väheusutav, et nad hakkavad ennast selle tagajärjel paremini tundma. Miks? Juba seetõttu, et vaid üks neist võidab, ning et seda teha, peab ta läbima alandamiste ja alandumiste kadalipu. Kui see on feim, siis see on feim in the ass, jalaga perse kuulsus – kuulsus saavutatakse läbi avaliku alandamise.

Võimalik, et tegelikult ei tunne sellises formaadis ennast keegi võitjana, seda mitte ka boss (näiteks Karu) ise. Vastasel korral ei peaks ta oma rikkusega kelkima. Ta vajab teiste silmi, et näha seda, mida ta ise näha tahab. Tegelikult on ta ebaõnnestunud kõikide nende inimeste silmis, kes usuvad, et teiste alandamine tähendab ühtlasi alandaja enda alandumist. Nii muudab ka Karu ennast ise kõrvaletõrjutuks, osaledes vabatahtlikult massiahastuses.

Irooniliselt võiks nüüd soovitada madala reitingu argumendiga alandatavale ETV-le soovitada saadet «Kõige õnnelikum leibkond». Võistkonnad peaksid selles sarjas püüdma panna publikut uskuma, et nimelt nemad on kõige õnnelikumad ning kaasvõitlejad pole seda mitte. Võideldakse mitmes kategoorias: kinnisvara, sõiduvahendid, menüü, nädalavahetus, välismaareisid, kuulsad tuttavad, karjäär. Saate lõpuks selgub, et tegelikult on kõige õnnelikum saatejuht ise.

Kui rääkida tõsisemalt, siis võiks kaaluda, kui palju taastoodab avaliku alandamise ringkäik eneseteostuse kirjutamata käsust lähtuvas ühiskonnas niigi tugevat ja kõikjale levinud kõrvaletõrjutust? Esindavad ju kõiksugu «põnevad» show’d mõtteviisi, et teine koht pole võit, et eneseteostus tähendab eneseteostust kaasteostajate arvel, mitte nende abiga. Miks see siis ikkagi niivõrd edukana püsib? Sest lähtub eeldusest, et any publicity is good publicity. Kuid kes õieti tahaks olla nii füüsiliste kui vaimsete paljastustega hüsteeriliselt tähelepanu nõudva prominendi nahas? Teine kulunud eeldus ütleb, et teleekraan ja ajakirja kaantevahe on kuidagi tõelisem, elusam kui elu väljaspool seda. Et avalik eneseteostus muudab eneseteostuse võimalused «tõelisemaks». Tahaks teada, kui paljud nendest ehk juba tuhandetest inimestest, keda reality-formaat on läbi tarbinud, on parandanud oma elukvaliteeti – ning ma ei pea silmas niivõrd majanduslikku või avalikku elu, vaid enesehinnangut, eneserefleksiooni. Ei taha väita, et seda pole nii võimalik saavutada – peab ju uskuma näiteks, et pärast ränka narkovõõrutust on võimalik saavutada selgust elu ainukordsusest.

Siinne lugu ei räägi eneseteostuse vastu. Küsimus lasub asjaolus, kuidas ennast teostada. Kas teiste abiga või teiste arvelt? Kindlasti käibki eneseteostus sageli tahtmatultki teiste arvelt – kellegi esimene koht tähendab suure hulga inimeste esimesest kohast ilmajäämist. Kuidas aga sellesse suhtuda? Kas olla võidu korral ülbe või tänulik? Kas olla kaotuse korral kibestunud, võitjat süüdistav või võitjale õnne sooviv? Olen nõus olema see viimane põlvepikkune eestlane, kes usub, et enda ülendamine ei pea tähendama kellegi alandamist. Seetõttu on kahju, et ma ei osanud siin asju välja öelda muul moel kui kritiseerides niigi halba olukorda sattunud inimesi. Eesmärk oli ju tegelikult ennast nigelasti tundvatele võitlejatele öelda: elada saab ka avalikul väljal teise, kolmanda, neljanda, viienda, viimase koha omanikuna. Jah, raske uskuda, aga elada saab ka väljaspool avalikkust, väljaspool tähismaade tühermaid.